… siis kui maailm magab veel…

Nonii… kes pole suvel kuutsekal käind see pole tõeliselt ise seda sittasuusailma näinud mina olen igatahes… igatahes…

hea tunne on kui kolm tööpäeva said läbi ja saabuvad neli vaba päeva.. tegelikult hakkan homme vist heategevsega tegelema.. viime võibolla natuke vanu riideid ttaaskasutusse, et ka teistel oleks hea.. aga see paistab homme sest mu emmäke on natuke endast väljas Dorise pärast, kes haiglas peab olema praegu… Dorisele terviseid!

ma siin ükspäev väitsin, et ma olen põhimõtteliselt oma eluga rahul.. aga tegelikult ka olen.. mingid väikesed patareid ja värgid mind ei morjenda.. on küll asju mis on südamel ja pole ammu saanud rahulikult istuda ja oma südant puistada aga ei taha nagu teiste muredele oma muresid lisandada ka.. eks näis ehk õnnestub millalgi mingi tibide õhtu ka korraldada.. võiks küll iseenesest, pole ammu olnud sellist asja…

ja lohetamisest ei tulnud täna mitte essugi välja raibe ma ütlen..

silja leidis saksimikri koristamisekäigus oma korterist.. cool.. homme on vaja minna ka muusikapoodi ja osta saksile üks kork ja võibolla ka troste vaatan kas viicin valida… peaks tegelt emsi kidrale uued nailonkeeled ka ostma nagu mina ju selle ühe keele mis maas on katki keerasin oma kuldse kõrvaga jumala kõrgeks häälestades

aga esmalt tuleb magada aga enne seda tuleb fakinf suurele voodile faking suur lina japalju asju ümber siduda… suvi on ikka nii mõnus, mitte et teistel aastaaegadel midagi viga oleks.. oh ei kõik aastaajad meeldivad mulle väga.. kõigis on oma muusika/võlu.. lumi, langevad lehed, palju päikest, rohelus jne onju hea kui on vaheldus.. ei viiciks nagu eluaeg päikese käes või eluaeg lumehanges istuda…

nii lõpetuseks.. leidsin ühe vana tundeproosa.. hakkas meeldima isegi:

Sooja kaissu poen ja otsin sealt varju…

end maailma kurjuse ja valu eest tahan hoida

vahel varju leian aga vahel on seal veelgi kurjem

varju otsides rännata oskan, juba palju olen näinud aga enamus on mulle võõras

vahel leian võõrast sülest magusat lohutust või killukese lohutust…

oht on vaid see et lootuseotsinguil haiget võin saada

ja sedavõrd suurem on valu mida magusam on kaisutus

punaste siniste valgete või hoopiski kirjute linade varjus jään ootama…

roosilõhnalist kätt mis aitaks ärgata puhanult

igavene otsimine on kodeeritud mu sisse

sellele lõppu või pausi teha on ilusate silmade sooja südame ja hoolivate mõtete võimuses

ma ei oskaks vastata kui küsiks kas tsin või olen leidnud

leides soojema pesa ei julgeks ehk hooga hüpata

sest maailma hämaruses kardan kukkuda üksinduse hoolde

või äkki ongi see näiline soojus, mida võin natuke tunda hoopis pakases külmetaja viimaste minutite “õnnelik” soojustunne!!!!!!

tahaxin teada aga ei julge küsida

tahaxin leida aga ei julge igale poole põhjalikult vaadata

tahan aga kardan et vastus ja leid on külmad ja valusad

sooja tundes ei julgeks isegi mõelda kas see on petlik või reaalne…